Gianni Infantino nimi jõuab maailma spordiuudiste pealkirjadesse nii sageli, et see ei üllata enam kedagi.
Tänavuste maailmameistrivõistluste ajal tekitas palju vastukaja FIFA otsus peatada Ameerika Ühendriikide ründaja Folarin Baloguni automaatne mängukeeld pärast punast kaarti. Juhtum leidis aset ajal, mil USA president Donald Trump kutsus FIFA-t üles otsust uuesti kaaluma. Kuigi organisatsioon rõhutas, et distsiplinaarmenetlused toimivad sõltumatult, tekitas juhtunu küsimusi FIFA otsustusprotsessi läbipaistvuse ja sõltumatuse kohta.
Vaevu oli see arutelu vaibunud, kui avalikkuse ette jõudis uus vastuoluline idee. FIFA juhtkond kaalus võimalust müüa osa maailmameistrivõistluste kommertsõigustest erainvestoritele – ettepanek, mis oleks tähendanud üht suurimat muudatust organisatsiooni ajaloos. Plaan kohtas tugevat vastuseisu nii Euroopa alaliitudes kui ka FIFA enda sees ning lõpuks otsustati sellest loobuda.
Need pole kaugeltki esimesed vaidlused, mis Gianni Infantinot saadavad.
Alates hetkest, mil šveitslasest jurist 2016. aastal FIFA presidendiks valiti, on tema juhtimisel tehtud rohkem suuri muudatusi kui võib-olla ühegi teise presidendi ametiajal pärast João Havelange’i. Samal ajal on tema nimi olnud seotud lugematute aruteludega, mis puudutavad poliitikat, äri, inimõigusi ja maailma populaarseima spordiala tulevikku.
Kas tegemist on visionääriga, kes muutis jalgpalli ülemaailmsemaks kui kunagi varem, või presidendiga, kelle ajal hakkasid ärihuvid sporti üha enam mõjutama?
Sellele küsimusele ei ole lihtsat vastust.
Šveitsi väikelinnast maailma jalgpalli tippu
Giovanni Vincenzo Infantino sündis 23. märtsil 1970 Šveitsis Brigis Itaalia immigrantide peres.
Tema lapsepõlv erines paljude teiste tuntud jalgpallitegelaste omast. Kuigi jalgpall oli alati tema elu osa, ei unistanud ta professionaalse mängija karjäärist. Teda köitsid hoopis keeled, seadused ja rahvusvaheline koostöö.
Hiljem õppis ta Fribourgi ülikoolis õigusteadust ning omandas juristikraadi. Just see haridus pani aluse karjäärile, mis viis ta lõpuks maailma mõjukaima spordiorganisatsiooni etteotsa.
Rahvusvahelises spordijuhtimises sai tema üheks suurimaks tugevuseks keeleoskus.
Lisaks itaalia keelele räägib Infantino vabalt prantsuse, saksa, inglise, hispaania ja portugali keelt. Võime suhelda eri riikide juhtidega nende emakeeles on aidanud tal luua suhteid, mis on hiljem osutunud FIFA presidendina väga oluliseks.
Paljud inimesed tunnevad teda kiilaspäise FIFA presidendina, kuid vähesed teavad, et tema esimesed tööaastad möödusid hoopis juriidiliste dokumentide ja rahvusvahelise spordiõiguse keskel.
UEFA aastad – seal algas tegelik tõus
Rahvusvahelisse jalgpalli jõudis Infantino 2000. aastate alguses.
Tema esimeseks suuremaks tööandjaks sai UEFA, kus ta alustas õigusosakonnas. Esialgu jäi tema nimi avalikkusele üsna tundmatuks, kuid organisatsiooni sees kujunes temast kiiresti üks hinnatumaid spetsialiste.
Aastate jooksul laienes tema vastutus märgatavalt.
Infantino osales Euroopa klubivõistluste reformimisel, tegeles litsentsisüsteemide arendamisega ning aitas ette valmistada mitmeid muudatusi, mis puudutasid Euroopa klubijalgpalli toimimist.
Kõige olulisemaks kujunes koostöö Michel Platiniga.
Kui endisest Prantsusmaa koondise tähest sai UEFA president, tõusis Infantino organisatsiooni peasekretäriks ning temast kujunes Platini lähim kaastöötaja. Just sel perioodil õppis ta tundma Euroopa jalgpalli poliitikat, suurklubide huve ja rahvusvaheliste alaliitude omavahelisi jõujooni.
Paljud peavad seda perioodi tema tegelikuks kooliks.
Kui hiljem avanes võimalus kandideerida FIFA presidendiks, oli tal juba olemas nii kogemus kui ka kontaktivõrgustik, mida vähestel konkurentidel pakkuda oli.
Ootamatu võimalus
Veel 2015. aasta alguses poleks enamik jalgpalliinimesi uskunud, et Gianni Infantinost saab järgmine FIFA president.
Organisatsiooni raputas aga üks ajaloo suurimaid korruptsiooniskandaale.
Ameerika Ühendriikide ja Šveitsi ametivõimude uurimised viisid mitme kõrge FIFA ametniku vahistamiseni ning kogu organisatsiooni maine sai ränga löögi.
Pikaaegne president Sepp Blatter teatas tagasiastumisest.
Samas sattus probleemidesse ka Michel Platini, keda peeti aastaid Blatteri kõige tõenäolisemaks mantlipärijaks. Tema eemaldamine jalgpallist muutis kogu presidendivalimiste dünaamikat.
Infantino kandideeris alguses pigem varuplaanina.
Paljud nägid temas inimest, kes jätkaks Platini ideid, kuid vähesed uskusid, et ta suudab valimised võita.
Tegelikkus kujunes teistsuguseks.
Veebruaris 2016 valisid FIFA liikmesriigid just tema maailma jalgpalli uueks juhiks.
Ametisse astudes lubas Infantino muuta FIFA läbipaistvamaks, usaldusväärsemaks ning avatumaks kogu maailma jalgpallile.
Need lubadused kõlasid veenvalt.
Järgnevad aastad näitasid aga, et iga suure reformiga kaasneb ka uus vaidlus.
Reformid, mis muutsid maailma jalgpalli
Infantino ametiaega on raske kirjeldada ilma sõna “laienemine” kasutamata.
Tema juhtimisel kasvas peaaegu kõik.
Kasvasid maailmameistrivõistlused.
Kasvas klubide maailmameistrivõistlus.
Kasvas FIFA eelarve.
Kasvas rahaline toetus väikestele alaliitudele.
Kõige nähtavam muudatus puudutab siiski maailmameistrivõistlusi.
Infantino eestvedamisel suurenes finaalturniiril osalevate koondiste arv 32-lt 48-ni. Toetajate hinnangul annab see ajaloolise võimaluse rohkematele riikidele maailma suurimal jalgpallipeol osaleda.
Eriti positiivselt võeti muudatus vastu Aafrikas, Aasias ja Põhja-Ameerikas, kus paljud koondised näevad nüüd senisest realistlikumat võimalust MM-ile jõuda.
Euroopas ei olnud vastukaja aga sugugi üksmeelne.
Mitmed treenerid, mängijad ja eksperdid hoiatasid, et suurem turniir tähendab pikemat hooaega, rohkem mänge ning suuremat füüsilist koormust mängijatele.
Sarnast arutelu tekitas ka klubide maailmameistrivõistluste laiendamine.
Infantino nimetas uut turniiri ajalooliseks võimaluseks muuta klubijalgpall tõeliselt globaalseks.
Kriitikute hinnangul lisandus aga niigi tihedasse kalendrisse veel üks suur võistlus.
FIFA, poliitika ja maailma suurimad vaidlused
Gianni Infantino ametiaega on saatnud üks läbiv teema – küsimus, kui kaugele peaks maailma suurim spordiorganisatsioon ulatuma poliitikasse.
FIFA ametlik seisukoht on aastaid olnud lihtne: jalgpall peab ühendama inimesi sõltumata nende rahvusest, usust või poliitilistest vaadetest. Praktikas on seda põhimõtet aga sageli keeruline järgida.
Infantino juhtimise ajal on FIFA sattunud mitmel korral olukorda, kus sport ja geopoliitika on põimunud.
Venemaa võõrustas maailmameistrivõistlusi 2018. aastal. Juba enne turniiri juhtisid mitmed inimõiguste organisatsioonid tähelepanu riigi sisepoliitikale ning Venemaa tegevusele Gruusias pärast 2008. aasta sõda. Hilisem täiemahuline sissetung Ukrainasse muutis need varasemad arutelud veelgi teravamaks ning paljud vaatasid tagasi ka Venemaal peetud maailmameistrivõistlustele hoopis uue pilguga.
Katari korraldatud maailmameistrivõistlused tõid omakorda kaasa ulatusliku rahvusvahelise debati. Kõige rohkem tähelepanu pöörati võõrtööliste töötingimustele, sõnavabadusele ja inimõigustele. FIFA kaitses turniiri korraldamist, rõhutades, et jalgpall võib olla sillaks erinevate kultuuride vahel ning aidata kaasa positiivsetele muutustele.
Viimastel aastatel on tähelepanu pälvinud ka FIFA ja Saudi Araabia üha tihedam koostöö. Kriitikud näevad selles järjekordset näidet spordi ja geopoliitika põimumisest, toetajad aga usuvad, et jalgpalli areng ei peaks piirduma üksnes Euroopa ja Lõuna-Ameerikaga.
Infantino on jäänud kõigis neis küsimustes üsna järjekindlaks.
Tema sõnul peab FIFA rääkima kõikide riikidega ning jalgpall ei tohiks muutuda poliitiliste konfliktide pantvangiks.
Kriitikud leiavad aga, et täielik neutraalsus ei ole alati võimalik ning maailma mõjukaim spordiorganisatsioon peaks võtma selgemaid seisukohti ka väljaspool väljakut toimuvates küsimustes.
Baloguni juhtum – kas poliitika jõudis väljakule?
Üks viimase aja vastuolulisemaid juhtumeid puudutas Ameerika Ühendriikide ründajat Folarin Baloguni.
Pärast punast kaarti pidi Balogun tavapäraste reeglite järgi järgmise kohtumise vahele jätma. Olukord muutus aga erakordseks siis, kui USA president Donald Trump pöördus FIFA poole sooviga juhtum uuesti üle vaadata. Peagi teatas FIFA, et mängukeeld peatatakse ning Balogun saab siiski järgmises kohtumises osaleda.
Kuigi Gianni Infantino rõhutas hiljem, et FIFA kohtusüsteem tegutseb sõltumatult ning tema ei sekku distsiplinaarotsustesse, jäi paljudele jalgpalliinimestele mulje, et poliitiline surve võis vähemalt näiliselt mõjutada protsessi.
Mitmed alaliidud nõudsid suuremat läbipaistvust ning Norra Jalgpalliliit teatas isegi, et kaalub ametliku eetikakaebuse esitamist FIFA vastu.
Juhtum ise võib aja jooksul ununeda.
Arutelu FIFA sõltumatuse üle tõenäoliselt mitte.
Idee, mis raputas FIFA-t
Kui Baloguni juhtum puudutas sportlikku poolt, siis järgmine vaidlus puudutas FIFA tulevikku tervikuna.
Avalikuks tuli plaan, mille kohaselt oleks osa maailmameistrivõistluste kommertsõigustest müüdud erainvestoritele.
Toetajate hinnangul oleks see toonud FIFA-le märkimisväärse lisakapitali ning võimaldanud investeerida veelgi rohkem maailma jalgpalli arengusse.
Vastased nägid selles aga ohtlikku pretsedenti.
Nende hinnangul ei tohiks maailma suurima spordisündmuse kommertsõigused sattuda erakapitali kontrolli alla ning otsus oleks võinud muuta FIFA sõltuvamaks investorite huvidest kui jalgpalli omadest.
Vastuseis osutus nii tugevaks, et ettepanekust loobuti. Samal ajal tõi kogu protsess avalikkuse ette sügavad erimeelsused FIFA juhtkonnas ning tekitas küsimusi organisatsiooni juhtimisviisi kohta.
Vähem tuntud fakte Gianni Infantinost
Avalikkus näeb Infantinot peamiselt FIFA presidendina, kuid tema taustast teatakse märksa vähem.
Hariduselt on ta jurist ning professionaalse jalgpallurina pole ta kunagi tegutsenud.
Rahvusvahelistes läbirääkimistes annab talle eelise erakordselt hea keelteoskus. Ta räägib vabalt kuut keelt ning peab sageli kohtumisi ilma tõlkide abita.
Tema ametiajal on FIFA tulud jõudnud rekordtasemele ning organisatsioon on suurendanud toetusi väiksematele alaliitudele. Just see on üks põhjusi, miks Infantino naudib jätkuvalt tugevat toetust paljudes Aafrika, Aasia ja Okeaania liikmesriikides.
Samas on tema suhted mitme Euroopa jalgpallijuhiga viimastel aastatel muutunud märksa pingelisemaks.
Millise pärandi ta endast maha jätab?
Gianni Infantinot on lihtne armastada või kritiseerida.
Palju keerulisem on teda hinnata mustvalgel skaalal.
Tema toetajad näevad juhina inimest, kes muutis FIFA jõukamaks, avas maailmameistrivõistlused rohkematele riikidele ning investeeris senisest rohkem väiksemate jalgpalliriikide arengusse.
Tema kriitikud usuvad seevastu, et just tema ametiajal hakkasid ärihuvid ja poliitilised suhted mõjutama maailma jalgpalli rohkem kui kunagi varem.
Tõde võib peituda kusagil nende kahe vaate vahel.
Üks on siiski kindel.
Vähesed inimesed on viimase kümnendi jooksul mõjutanud maailma jalgpalli sama palju kui Gianni Infantino.
Kas ajalugu mäletab teda suure reformijana või ühe vastuoluliseima FIFA presidendina, sellele küsimusele annab lõpliku vastuse alles aeg.
