Mõnda üleminekut mäletatakse löödud väravate, võidetud karikate või rekordilise hinnasildi tõttu. Teised muudavad terve klubi ajalugu. Kõige haruldasemad suudavad aga muuta ka liigat ennast.
Premier League’i ajalugu on täis suurepäraseid oste. Cristiano Ronaldo saabumine Manchester Unitedisse, Alan Sheareri üleminek Newcastle Unitedisse, Kevin De Bruyne liitumine Manchester Cityga ja Virgil van Dijki ostmine Liverpooli poolt väärivad kõik omaette peatükki.
Siinne valik ei ürita aga leida viit Premier League’i ajaloo parimat mängijat ega isegi viit kõige õnnestunumat ostu. Küsimus on teistsugune: millised üleminekud muutsid pärast toimumist midagi fundamentaalset?
Mõnikord sai heast meeskonnast meister. Mõnikord leidis treener puuduva pusletüki. Mõnikord saabus Inglismaale mängija, kelle mõju oli tunda veel kaua pärast tema lahkumist.
Need viis üleminekut aitasid kujundada Premier League’i selliseks, nagu me seda tänapäeval tunneme.
Eric Cantona – Leeds Unitedist Manchester Unitedisse
Premier League oli alles oma esimesel hooajal, kui Manchester United tegi tehingu, mille tähtsust oli sel hetkel raske ette näha.
Eric Cantona oli juba Inglismaa meister. Prantslane oli aidanud Leeds Unitedil võita viimase Inglismaa kõrgliigatiitli enne Premier League’i loomist, kuid tema suhted klubiga polnud ideaalsed. Manchester United vajas samal ajal ründejõudu ning Alex Ferguson otsis mängijat, kes aitaks suurepärase meeskonna lõpuks üle finišijoone.
Cantona saabus Old Traffordile 1992. aasta novembris umbes 1,2 miljoni naela eest.
Tänapäeva jalgpalli summade kõrval kõlab see peaaegu absurdina.
United polnud Inglismaa meistriks tulnud alates 1967. aastast. Ferguson oli juba loonud tugeva meeskonna, kuid midagi oli endiselt puudu. Cantona lisas sellele loomingulisuse, enesekindluse ja ettearvamatuse.
Tema esimesel hooajal võitis Manchester United Premier League’i.
Järgnes ajastu, mil Unitedist kujunes Inglismaa domineeriv jõud. Cantona võitis klubiga neli liigatiitlit viie aasta jooksul ning tema mõju ulatus palju kaugemale väravatest ja resultatiivsetest söötudest.
Ta muutus sümboliks.
Püstine krae, arrogantsus, tehniline oskus ja oskus otsustada suuri mänge tegid temast ühe Premier League’i esimese tõelise superstaari. Samal ajal sai Cantona oluliseks eeskujuks Unitedi noorematele mängijatele, kelle hulka kuulusid David Beckham, Paul Scholes, Ryan Giggs ja Gary Neville.
Tema karjäär Inglismaal polnud kaugeltki probleemivaba. Crystal Palace’i toetaja ründamise järel saadud pikk mängukeeld oleks võinud tema Unitedi-perioodi lõpetada. Cantona naasis aga väljakule ning aitas klubil taas meistriks tulla.
Kui otsida hetke, mil Fergusoni Manchester United muutus heast meeskonnast Premier League’i dünastiaks, on Cantona saabumine üks kõige loogilisemaid alguspunkte.
Thierry Henry – Juventuse ääremängijast Arsenali legendiks
Thierry Henry saabumine Arsenali ei tundunud esialgu sugugi kindla eduna.
Prantslane oli AS Monacos näidanud tohutut potentsiaali, kuid tema lühike periood Juventuses ei läinud plaanipäraselt. Itaalias kasutati teda sageli äärel ning ta ei suutnud Serie A-s oma parimaid omadusi täielikult näidata.
Arsène Wenger teadis aga täpselt, millise mängija ta ostab.
Wenger oli Henryga Monacos töötanud ning uskus, et tema tulevik pole äärel, vaid ründajana. Arsenal maksis tema eest 1999. aastal ligikaudu 11 miljonit naela.
Algus oli keeruline. Henryl kulus aega, et Inglismaa jalgpalli füüsilisuse ja tempoga kohaneda.
Seejärel muutus kõik.
Henry kiirus, tehnika ja erakordne lõpetamisoskus tegid temast kaitsjate õudusunenäo. Ta ei olnud klassikaline karistusalas söötu ootav tipuründaja. Prantslane liikus vasakule äärele, tuli pallile vastu, lõi ise olukordi ning suutis mõne sekundiga muuta kaitse rünnakuks.
Temast sai Wengeri Arsenali jalgpallifilosoofia ideaalne kehastus.
Henry võitis Arsenaliga kaks Premier League’i tiitlit ning oli keskne tegelane kuulsas Invinciblesi meeskonnas, mis läbis terve liigahooaja kaotuseta.
Tema mõju ulatus aga Arsenalist kaugemale.
Henry näitas, et Premier League’i tipuründaja ei pea tingimata olema suur ja füüsiline karistusalamängija. Ta võis olla samaaegselt väravakütt, ääremängija ja võimaluste looja.
Kui Cantona aitas defineerida Premier League’i esimest suurt ajastut, siis Henry oli üks mängijatest, kes näitas, kui tehniliseks ja rahvusvaheliseks Inglismaa liiga oli muutumas.
Didier Drogba – mees, keda José Mourinho vajas
Chelsea muutumine Inglismaa suurklubiks algas juba enne Didier Drogba saabumist.
Roman Abramovitši investeeringud olid toonud Stamford Bridge’ile hulgaliselt uusi mängijaid ning klubil oli raha, ambitsiooni ja järjest tugevam koosseis.
Puudu oli identiteet.
José Mourinho saabumine muutis seda kiiresti ning üks tema kõige olulisemaid otsuseid oli tuua Marseille’st Londonisse Didier Drogba.
Elevandiluuranniku ründaja polnud odav. Chelsea maksis tema eest 2004. aastal ligikaudu 24 miljonit naela ning summa tekitas küsimusi. Drogba oli selleks hetkeks juba 26-aastane ja tema kogemus Euroopa absoluutsel tipptasemel oli suhteliselt väike.
Mourinho nägi temas aga midagi, mida Chelsea vajas.
Drogba oli tugev, agressiivne ja erakordselt ebamugav vastane. Ta suutis mängida seljaga värava poole, võita õhuduelli, hoida palli ning tekitada võimaluse olukorras, kus midagi ei paistnud olevat.
Kõige olulisem oli aga tema võime ilmuda välja suurtes mängudes.
Chelsea võitis Drogba esimesel hooajal Premier League’i ning kaitses tiitlit järgmisel aastal. See murdis Manchester Unitedi ja Arsenali senise domineerimise ning kinnitas, et Inglismaa jalgpalli jõujooned olid muutunud.
Drogba ei olnud alati liiga kõige suurem väravakütt, kuid tema väärtust oli raske mõõta ainult statistikaga. Mourinho süsteemis oli ta ründaja, kelle ümber sai ehitada terve mänguplaani.
Chelsea edu muutis ka Premier League’i ennast.
Abramovitši raha oli oluline, kuid Drogba-taolised ostud muutsid investeeringu tulemuseks. Chelsea ei olnud enam lihtsalt jõukas Londoni klubi. Temast oli saanud Euroopa tippmeeskond ja püsiv kandidaat Inglismaa meistritiitlile.
Sergio Agüero – üleminek, mis sai üheks hetkeks
Manchester City oli Sergio Agüero saabumise ajaks juba muutunud.
Abu Dhabi omanike investeeringud olid toonud klubisse Carlos Tévezi, David Silva, Yaya Touré ja mitmeid teisi tippmängijaid. City oli võitnud FA Cupi ning Manchester Unitedi kunagine lärmakas naaber muutus järjest tõsisemaks konkurendiks.
Puudu oli veel üks asi.
Premier League’i meistritiitel.
Atlético Madridist saabunud Agüero oli mängija, kes aitas selle piiri ületada.
Argentina ründaja kohanes Inglismaa jalgpalliga peaaegu kohe. Tema madal raskuskese, kiirus, jõud ja erakordselt kiire löök tegid temast ideaalse Premier League’i ründaja.
Kogu tema City karjääri võiks kirjeldada väravate, rekordite ja tiitlite kaudu.
Ometi piisab tegelikult ühest hetkest.
Queens Park Rangers. Etihad Stadium. Lisaminutid.
Manchester City vajas väravat, et tulla Inglismaa meistriks. Mario Balotelli sööt jõudis Agüeroni ning mõni sekund hiljem oli pall väravas.
Kommentaatori hüüe “Agüero!” muutus Premier League’i ajaloo üheks äratuntavamaks helikatkeks.
See värav ei toonud Cityle lihtsalt meistritiitlit. See muutis klubi enesekuvandit.
Manchester City polnud enam projekt, mis üritas Manchester Unitedile järele jõuda. City oli Inglismaa meister.
Järgnenud aastatel kujunes klubist Premier League’i domineeriv jõud ning Agüero jäi selle muutuse üheks tähtsamaks sümboliks.
Paljud suurepärased mängijad on löönud Premier League’is rohkem kui sada väravat. Väga vähestel on aga üks värav, mille järgi saab jagada terve klubi ajaloo kaheks: enne ja pärast.
Mohamed Salah – Chelsea ebaõnnestujast Liverpooli superstaariks
Mohamed Salahi üleminek Liverpooli on selle nimekirja võib-olla kõige kummalisem lugu.
Inglismaa publik oli teda juba näinud.
Salah oli mänginud Chelsea eest ning jätnud üsna tagasihoidliku mulje. Tema aeg Stamford Bridge’il lõppes laenulepingutega Itaaliasse ning lõpuks püsiva lahkumisega.
AS Romas muutus pilt täielikult.
Liverpool otsustas 2017. aastal egiptlase Inglismaale tagasi tuua. Otsus ei tekitanud sugugi üksmeelset vaimustust. Mõne jaoks oli tegemist mängijaga, kes oli Premier League’is juba korra ebaõnnestunud.
Jürgen Kloppi süsteemis nähti aga teistsugust Salah’t.
Ta polnud enam lihtsalt kiire ääremängija.
Temast sai väravakütt.
Salah lõi oma esimesel Premier League’i hooajal Liverpooli eest 32 liigaväravat, püstitades tollases 38-mängulises formaadis uue rekordi. Koos Sadio Mané ja Roberto Firminoga moodustas ta ühe Euroopa kõige ohtlikuma ründekolmiku.
Liverpooli areng oli juba enne tema saabumist alanud, kuid Salah aitas selle viia järgmisele tasemele.
Klubi jõudis Meistrite liiga finaali, võitis järgmisel hooajal sama võistluse ning lõpetas lõpuks kolm aastakümmet kestnud ootamise Inglismaa meistritiitli järele.
Salahi lugu muudab ülemineku eriti huvitavaks.
Liverpool ei ostnud valmis Premier League’i superstaari. Nad ostsid mängija, kelle Inglismaa suurklubi oli juba kord kõrvale heitnud.
Õiges süsteemis sai temast üks Premier League’i ajastu suurimaid ründemängijaid.
See on ka hea meeldetuletus, et ebaõnnestunud üleminek ei tähenda alati ebaõnnestunud mängijat.
Mõnikord on probleem lihtsalt vales klubis, vales treeneris või vales hetkes.
Kes jäid napilt välja?
Viie mängija valimine tähendab paratamatult seda, et nimekirjast jääb välja mitu üleminekut, mille mõju võiks sama hästi kaitsta.
Cristiano Ronaldo saabumine Sportingust Manchester Unitedisse muutis ühe erakordselt andeka teismelise maailma parimaks jalgpalluriks. Wayne Rooney üleminek Evertonist samasse klubisse aitas ehitada Fergusoni järgmise suure meeskonna.
Alan Sheareri rekordiline siirdumine Newcastle Unitedisse oli Premier League’i varaste aastate üks sümboolsemaid tehinguid, isegi kui kauaoodatud meistritiitlit see Newcastle’ile ei toonud.
Kevin De Bruyne saabumine Manchester Citysse osutus samuti märgilise tähtsusega. Chelsea endisest mängijast sai Pep Guardiola ajastu üks tähtsamaid jalgpallureid ning üks Premier League’i ajaloo paremaid mänguloojaid.
Virgil van Dijki ostmine Southamptonist Liverpooli näitas aga, kuidas üks mängija võib muuta terve meeskonna tasakaalu. Liverpoolil oli juba suurepärane rünnak, kuid hollandlase saabumine aitas muuta ebastabiilse kaitse meistritiitli võitmiseks piisavalt tugevaks.
Kõik need tehingud võiksid kuuluda viie hulka.
Ja ilmselt just see teebki selliste nimekirjade koostamise huvitavaks.
Üleminekud, mille mõju ulatub mängijast kaugemale
Premier League’i ajaloo kõige olulisemaid üleminekuid ei saa hinnata ainult väravate, söötude või võidetud karikate järgi.
Cantona aitas käivitada Manchester Unitedi dünastia.
Henry muutis arusaama sellest, milline võib Inglismaa tippründaja välja näha.
Drogba kehastas uut Chelsea’d.
Agüero lõi värava, millega Manchester Cityst sai meister ja mille järel ei vaadatud klubile enam kunagi samamoodi.
Salah aitas Liverpoolil pärast aastakümneid kestnud ootamist tagasi Inglismaa tippu jõuda.
Kõik viis olid suurepärased jalgpallurid.
Nende üleminekud olid aga veel midagi enamat.
Need tähistasid hetki, mil Premier League’i jõujooned nihkusid – ning liiga ajaloos algas uus peatükk.
