Jalgpall on üks maailma populaarsemaid spordialasid ja selle ajalugu on täis erakordseid mänge, mis on muutnud spordikultuuri ja jätnud jälje miljonite inimeste mälestustesse. Mõned kohtumised pole mitte ainult tulemused protokollis, vaid hetked, mis on määranud meistrite saatuse, toonud esile legendid ja viinud fännid emotsionaalsele teekonnale. Selles artiklis vaatleme kuut mängu, mida peetakse vutiajaloo tõelisteks klassikuteks. Igaüks neist on pakkunud unustamatu elamuse nii platsi ääres kui ka miljonite televaatajate kodudes.
1. Liverpool vs AC Milan – Meistrite Liiga finaal, 2005
See mäng on jalgpalliajaloo üks legendaarsemaid kohtumisi. Istanbulis peetud finaalis oli AC Milan avapoolajal domineeriv jõud. Paolo Maldini värav ja kaks Hernán Crespo tabamust viisid Itaalia suurklubi kindlalt 3:0 juhtima. Poolajavile järel tundus, et mäng on sisuliselt otsustatud.
Ent teisel poolajal juhtus midagi enneolematut. Liverpool lõi kuue minuti jooksul kolm väravat – Steven Gerrard, Vladimir Šmicer ja Xabi Alonso viigistasid seisu 3:3-le. Seejärel hoidis meeskond vastu lisaajal ja võitis penaltiseerias. Jerzy Dudeki vägiteod väravas ning Rafael Benítezi strateegiline julgus muutsid mängu jalgpalliajaloo klassikaks. Seda õhtut nimetatakse siiani “Istanbuli imeks” ning see sümboliseerib meeskonnavaimu ja uskumatut comeback’i.
2. Manchester United vs Bayern München – Meistrite Liiga finaal, 1999
Barcelona Camp Noul peetud finaal kujunes üheks kõige dramaatilisemaks kohtumiseks Euroopa klubijalgpalli ajaloos. Bayern läks varakult juhtima Mario Basleri karistuslöögist ja juhtis mängu lõpuni. Manchester Unitedil ei õnnestunud pikka aega murda sakslaste tugevat kaitset ning tundus, et trofee on juba otsustatud.
Kuid lisaminutitel tegi United midagi uskumatut. Teddy Sheringham lõi viigivärava, ning vaid mõni hetk hiljem, nurgalöögi olukorras, suunas Ole Gunnar Solskjær palli võrku ja kindlustas Unitedile ajaloolise võidu. Alex Fergusoni meeskond võitis nii Premier League’i, FA Cupi kui ka Meistrite Liiga – esimene Inglise klubi, kes saavutas sellise “kolmiku”. See mäng tõestas, et jalgpallis ei ole miski kindel enne lõpuvilet.
3. Itaalia vs Saksamaa – MM poolfinaal, 1970
Mehhikos toimunud MM-turniiril peetud poolfinaal läks ajalukku kui “Sajandi mäng”. Tavapärane mänguaeg lõppes seisul 1:1, kuid just lisaajal tõusis see kohtumine ajalooliseks. Lisaajal löödi viis väravat – ennekuulmatu intensiivsus rahvusvahelisel tasandil.
Itaalia ja Saksamaa mängisid suure pühendumusega. Karl-Heinz Schnellinger viigistas normaalajal, Gerd Müller lõi lisaajal kaks väravat, kuid see ei olnud piisav. Itaalia vastas omakorda ja võitis kohtumise 4:3. See mäng esindas jalgpalli kui võitluslikku, emotsionaalset ja väsimatu vaimuga spordiala. Azteca staadionil Mehhikos asub isegi mälestustahvel selle ajaloolise mängu tähistamiseks.
4. Brasiilia vs Saksamaa – MM poolfinaal, 2014
Kodusel MM-il olid Brasiilia ootused laes. Meeskond oli jõudnud poolfinaali vaatamata pingelistele mängudele ja Neymarile ning Thiago Silvale pandi suured lootused. Kuid poolfinaalis Saksamaa vastu toimus midagi, mida keegi ei osanud ette näha.
Saksamaa lõi seitsme minuti jooksul neli väravat, ning esimese poolaja lõpuks oli seis 5:0. Kogu maailm jälgis šokis, kuidas Brasiilia kaitse varises kokku ja meeskond ei suutnud end koguda. Mäng lõppes seisul 7:1 – ajaloo üks suurimaid kaotusi MM-finaalturniiride ajaloos. See mäng oli mitte ainult spordiline katastroof, vaid rahvuslik trauma, mis püsib brasiillaste mälus veel pikka aega.
5. Argentina vs Inglismaa – MM veerandfinaal, 1986
Kui üks mäng võib defineerida mängijat, siis see kohtumine tegi Diego Maradonast legendi. 1986. aasta MM-il Mehhikos kohtusid kaks ajaloolist rivaali – Argentina ja Inglismaa – ja sellest sündis jalgpalliajaloo üks kõige kuulsamaid duelle.
Maradona lõi kaks väravat, millest esimene oli vastuoluline – “Jumala käsi” –, kus ta lõi värava käega, mida kohtunik ei märganud. Teine värav aga oli puhas geniaalsus: 60-meetrine jooks, mille jooksul ta möödus kuuest inglise mängijast ja lõi karistusalas värava, mida peetakse sageli kõigi aegade parimaks. See mäng kinnistas Maradona kui geeniuse ja anti-kangelase rolli – korraga nii vaieldav kui ka imetletud.
6. Bayern München vs Chelsea – Meistrite Liiga finaal, 2012
Müncheni Allianz Arenal peetud finaalis oli Bayern München tugev soosik – mängiti koduväljakul ja suurem osa mängust domineeriti. Bayern lõi lõpuks värava 83. minutil Thomas Mülleri pealöögist ja tundus, et Saksamaa klubi kindlustab kodus tiitli.
Kuid Chelsea, kes oli kogu mängu kaitses püsinud, suutis 88. minutil viigistada – Didier Drogba lõi peaga nurgalöögist värava. Mäng läks lisaajale, kus Bayern sai penalti, kuid Petr Čech tõrjus Arjen Robbeni löögi. Lõpuks võitis Chelsea penaltiseerias – Drogba lõi otsustava penalti. See oli esimene Meistrite Liiga tiitel Londoni klubile ja üks parimaid näiteid taktikalisest kannatlikkusest ja võidutahtest.
Kokkuvõtteks
Need kuus kohtumist pole lihtsalt mängud – need on peatükid jalgpalli ajalooraamatus. Igaüks neist tõestab, et jalgpall ei ole pelgalt spordiala, vaid sügavalt inimlik nähtus. Draama, triumf, valu ja üllatus – see on see, mis teeb jalgpallist maailma armastatuima mängu. Iga fänn kannab endas mälestust mõnest mängust, mis muutis tema arusaama jalgpallist. Ja ehk lisandub varsti ka uusi, mis väärivad kohta selles panteonis.
