Jalgpall on ajas muutuv maailm. Mõni klubi särab hetkel eredalt, aga mõne aasta pärast võib kõik olla teisiti. Rahalised raskused, juhtimisvead või lihtsalt ajastu muutus võivad kaotada hiilguse. Siin on kümme klubi, kes kunagi kuulusid Euroopa või oma riigi tippu, ent kelle tänane seis on tagasihoidlikum.
Deportivo La Coruña (Hispaania)
Kunagi suuruselt kolmas klubi Hispaanias, kelle särgis mängisid Roy Makaay, Valerón ja Fran. Deportivo oli tõsine konkurent Realile ja Barcelonale, võitis liiga ja võitles Euroopas. Langus tuli kiiresti – kehv juhtimine, vale üleminekupoliitika ja rahalised kaotused viisid klubi Segunda B tasemele.
Parma (Itaalia)
90ndatel oli Parma tõeline superklubi. Buffon, Thuram, Crespo ja Verón mängisid seal, tiime juhendasid Itaalia tippjuhendajad. Klubile toodi trofeesid nii Itaalias kui Euroopas. Edu sõltus aga tugevalt Parmalati toetusest, mis pankrotistus, ning koos sellega kadus ka klubi majanduslik selgroog. Pärast pankrotti alustati nullist ja täna mängitakse Serie B tasemel.
Hamburger SV (Saksamaa)
Ainus klubi, kes oli aastakümneid Bundesligas ilma kordagi väljakukkumiseta. Tuntud stabiilsuse ja ajaloolise suurklubi staatuse poolest. Langus algas järk-järgult – ebaõnnestunud treenerivahetused, halvad üleminekud ja kaotatud identiteet viisid lõpuks Bundesligast välja langemiseni. Klubi pole seni suutnud end tipptasemele tagasi tuua.
Steaua București (Rumeenia)
Ida-Euroopa ainus klubi, kes on võitnud Euroopa karika. 1980ndatel oli Steaua regionaalse jalgpalli absoluutne liider. Kui poliitiline olukord Rumeenias muutus, kadus ka klubi stabiilsus. Tekkisid omandivaidlused, kaks klubi hakkasid sama nime kasutama ja fännibaas jagunes. Ka sportlikult pole Steaua suutnud oma mainet taastada.
Red Star Belgrad (Serbia)
Serbia klubi saavutas oma kuldhetke Euroopa karikavõiduga, mis tegi neist Jugoslaavia ajaloo suurima jalgpalliklubi. Jugoslaavia lagunemine, rahutused ja majanduslik ebastabiilsus vähendasid oluliselt klubi võimalusi konkureerida Euroopas. Kuigi Red Star on tänapäeval tugev kohalikus liigas, jääb nende rahvusvaheline mõju varasemast kaugele maha.
Leeds United (Inglismaa)
Aastatel, mil David O’Leary juhendas meeskonda, oli Leeds Meistrite Liigas ja Premier League’i tipus. Raha kulutati suurte lootustega, kuid tulu ei järgnenud. Tulemuseks oli sportlik ja majanduslik kollaps. Klubi langes isegi Inglismaa kolmandasse liigasse. Viimastel aastatel on tehtud taastumise märke, ent stabiilsus on habras.
Saint-Étienne (Prantsusmaa)
Prantsusmaa ajaloo edukaim klubi tiitlite arvu poolest. 70ndatel ja 80ndatel olid nad kohaliku jalgpalli süda. Aegade muutudes jäi Saint-Étienne sponsorite ja investeeringute osas alla uutele klubidele nagu PSG ja Marseille. Hiljuti langeti Ligue 2 tasemele.
RSC Anderlecht (Belgia)
Euroopa karikavõidud ja Belgia domineerimine tegid Anderlechtist regiooni suurima nime. Klubis mängisid rahvusvahelised staarid ja noortesüsteem tootis pidevalt uusi talente. Kuid klubi juhtimine on hiljuti komistanud – rahalised raskused, treenerite tihe vahetus ja mängijate müük on viinud sportliku allakäiguni.
IFK Göteborg (Rootsi)
Skandinaavia klubijalgpalli legend, kellel on kaks UEFA karikavõitu. Rootsi jalgpalli tippklubi oli kunagi regulaarselt Euroopa turniiridel ja pakkus konkurentsi isegi Lõuna-Euroopa hiidudele. Tänapäeval tegutseb IFK pigem keskmiku tasemel ja jalgpallikaartidel figureerib harva.
Valencia CF (Hispaania)
2000. aastatel oli Valencia Euroopa üks stabiilsemaid tippklubisid. Nad jõudsid Meistrite Liiga finaali ja võitsid kaks La Liga tiitlit. Treenerid nagu Rafa Benítez ning mängijad nagu Aimar ja Ayala tõid klubile edu. Ent rahalised probleemid, staadioniprojektide segadus ja ebastabiilne juhtimine viisid allakäiguni. Klubi on küll La Ligas, kuid tiitlipretendentide seast kadunud ja pidevalt kriisi äärel.
